dusi, mis kõrvaldasid niisuguse ajast ja arust läinud mõjundi, nagu on seda inimese loomus. Michael oli sellega harjunud, et neid maha tehti, kes olid olukorra muutmise vastu, sest inimese loomus olevat muutumatu; ta oli harjunud ka sellega, et inimesi põlati nende kaastundmuse pärast; ta teadis, et peab olema lihtsalt majanduslik. Ja ometi oli selletaoline kõne parem kui kõnetoolilt paukumine põhja pool või pargis, mis kutsus välja temas endas salajase ja vastiku klassitundmuse.
Miiting oli tema saabumisel täies hoos ja kandidaat paljastas parajasti armutult kapitalismi nõrkusi, mis olid tema arvates toonud sõja. Et enam uut sõda ei tuleks, selleks peaks praeguse korra asemele panema uue, mis annaks kindlustuse, et rahvad ei nõuaks enam midagi liiga. Isik, ütles kandidaat, on igas suhtes kõrgem rahvast, mille osa ta moodustab, ja sellepärast on kogu küsimus selles, kuis korraldada majanduslikud olud nõnda, et võimaldada üleolevale isikule vaba talitamise. Ainult sellega, ütles kõneleja, kaoksid hulgalised liikumised ja erutused, mis ähvardavad ilma hävitusega. Ta rääkis hästi. Michael kuulas, nurrutades peaaegu valjult, kuni märkas, et ta mõtleb iseendast,
