iseendas, Fleuri ja ka Wilfridiga? Ta polnud asjast midagi rohkem kuulnud ja lihtsalt võimatu oli ka küsida. Isegi oma rahutust ei tohtinud ta näidata. Kogu asi oli nimelt „tume“ ja nagu tema seda mõistis, pidi ka selleks jääma. Polnud midagi parata, suru ainult hambad kõvemini kokku, ole Fleuri vastu võimalikult kena ja katsu hoiduda kibedusest sõbra vastu. Põrgu!
Ta läks Chelseas mööda jõekallast alla. Taevas oli tume ja avar, tipitud tähtedega. Jõgi lai ja tume, sätendades laternatulede õlisel valgusel. Kogu see avarus mõjus kergendavalt. Pagan võtku seda raskemeelsust! Lõbus, õudne, segane, magus ja kibe maailm! Pööraselt erutav õnnemäng, ükskõik, kuis kaardid parajasti satuvad. Kaevikuis oli ta mõelnud: „Kui ma siit veel kord pääseksin, siis poleks enam midagi karta! Kui harva tuli tal nüüd veel see meelde, et ta nõnda mõelnud! Öeldi, inimese keha uuenduvat iga seitsme aasta jooksul. Veel kolm aastat ja siis pole tema keha enam see, mis ta oli kaevikuis, vaid täielik rahuaegne keha oma hääbuva koosseisuga. Kui Fleur ometi avalikult ütleks, mis ta tunneb ja mis ta mõtleb teha Wilfridi suhtes, sest midagi peab ta ometi tegema! Ja Wilfridi luuleti-
