Ilm oli haruldaselt pehme; Soames oli isegi lootsikuga käinud õngitsemas. Raske mantel seljas vedas ta õngenööri, et saada mõne ahvena või viidika, tabas aga vahetevahel mõne kena särje, mida isegi teenijakond ei taha tänapäev süüa. Ainiti vahtisid tema hallid silmad üle halli vee halli taeva all ja tema vaimus mark aina langes. Järsku sündis see sel üheteistkümnendal jaanuaril, kus prantslased okupeerisid Ruhri. Hommikueinel ütles ta Annettele: „Sinu suguvennad on aru kaotanud! Vaata, mis sünnib margaga.“
„Mis on minul margaga tegemist?“ vastas Annette üle oma kohvi. „Mul on tähtis, et nad enam minu kodumaale ei tuleks. Arvan, nad saavad pisut sedasama kannatada, mis meie oleme kannatanud.“
„Teie,“ ütles Soames, „teie pole kunagi kannatanud.“
Annette pani oma käe sinna, kus Soamesile mõnikord kahtlasena tundus südame asukoht.
„Siin olen ma kannatanud,“ ütles ta.
„Ma pole midagi märganud. Su leival pole kunagi või puudunud. Mis saab nüüd sinu arvates Euroopaga lähema kolmekümne aasta jooksul. Mis sünnib briti kaubandusega?“
