lased sakslastega, siis peab olema kas peal või all, kolmat ei ole.“
Soames peatus leiva suhupistmisel.
„Arvad sa enda siin majas peal olevat?“
„Jah, Soames.“
„Oo! Siis võid sa hommepäev Prantsusmaale tagasi minna.“
Annette silmakulmud kerkisid pilkavalt.
„Ma ootaksin veel pisut, mu sõber, sa oled alles liiga noor.“
Kuid Soames oli oma sõnu juba kahetsenud; ta ei tahtnud niisugust segadust praeguses eas ja ta ütles vaikselt:
„Kokkulepe on iga mõistliku oleluse tuum, olgu isikute või rahvaste elus. Ei või ometi iga paari aasta pärast õli tulle kallata.“
„See on nii inglaslik,“ lausus Annette. „Teised ei tea kunagi, mida mõtlevad inglased teha. Teie ootate alati ära, kuis asi loob.“
Kuigi Soames oli sisemiselt selle mõistliku iseloomustamisega nõus, ometi oleks ta seda igal harilikul silmapilgul eitanud – poleks nõus olnud nina tuule järele pööramisega, seda mitte. Aga kuna marga langemisel lõppu ei näinud, siis erutas see teda sedavõrt, et ta oma loomusest kinni pidas.
