kuulas ta lehte lugedes. Üllatavalt oli üldine arvamine nagu temalgi. Et see oli halb sakslastele – väga hea; et see aga oli halb briti ärile – väga halb; et aga armastus briti äri vastu oli aktiivne, viha sakslaste vastu praegu passiivne – siis enam ülekohtune kui õige. Prantslaste kaitsja märkus, et need peavad oma seisukorda iga hinna eest kindlustama, võeti külmalt vastu. Maidenheadis tuli mees vagunisse, kelle välimusega Soamesi ettekujutus ühendas kohe teatud tülituse. Tal olid paksud hallid juuksed, punakas nägu, elavad silmad, liikuvad kulmud ja juba viie minuti jooksul küsis ta elaval häälel, kas keegi on Rahvasteliidust midagi kuulnud. Oma arvamises kinnitatud, piilus Soames ümber lehe nurga. Muidugi, sel mehel pidi mingisugune oma eriline puuhobu olema, kelle seljas ta ratsutas! Nõnda see oligi! Küsimus – ütles juurdetulnu – pole selles, kas sakslased silma, inglased tasku või prantslased südamesse saavad, vaid kas ilm leiab rahu ja lepitust. Soames langetas oma lehe. Kui – ütles see mees – nad tahavad rahu, siis peavad nad oma isiklikud kasud laskma langeda ja peavad mõtlema üldsuse huvides. Kõigi õnn on ka üksiku õnn! Soames
