dus, kui juba eespool mainitud inglise avalik arvamine ja traditsiooniline vaade teatud asjus. Näiteks kujuneb mudelite saatus, eriti ilusate oma, väga sagedasti hoopis teisiti, kui näeme seda Victorine'is. Ometi haarab ka see teos paratamatult lugeja hinge ja viib ta endaga kaasa, kuni ta temast lõpul lahkub pisut iroonilise, pisut nukra naeratusega huulil. Selles naeratuses tunduks nagu filosoofilist elutarkust, müstilist süvenemist ja ilmamure vimma, mis päris loomulik, on ju tegemist kirjanikuga, kes arvab, et kirjutama peaksid ainult need, kel on arusaamist inimsoo ja ühiskonna suurtest probleemidest.
Ühiskondlik aluspind, millel tegelased liiguvad, oleks nagu kõikuma löönud. Eriti väljendub see Soamesi tegevuses. Tema piinlik korralikkus, ausus ja seadusepärasus ei kanna enam vilja – ei leia tunnustust ega mõistmist. Ta vabastab ettevõtte kelmi küüsist, kes kaob teenitud rahaga väljamaale, aga tasuks kahtlustatakse teda ennast kelmiga ühenduses seismises ja hävitatakse tema tänini nii hea kuulsusega puhas nimi. On algamas logardite ja petiste ajajärk, kus süüakse võimalikult palju eluvilja ja pillutakse koored laiali igatsevalt ihkav helk 20
