tama, et praegusel äri-seisukorral pole me kuidagi õigustatud selle kahe sõnakõlksutaja kõnelust teises trükis ilmutama; oleme sellega niikuinii juba kahju saanud.' Muidugi peate selle ümber tõlkima. Kas ei ole meil sellele vanale midagi juurde lisada, mis teda pisut rõõmustaks? Kuis oleks, kui ütleksime: ,Kui prantslased oma aru tagasi saavad ja linnud laulma hakkavad, lühidalt, kui tuleb kevade – siis loodame asja uuesti kaalumisele võtta, arvestades… arvestades…' mida, miss Perren?“
„ ,Kogemusi', mis me vaheajal kogunud. Jätan ma prantslased ja linnud välja?“
„Tore! ,Teie truu Danby & Winter.' Mis te arvate, miss Perren, eks olnud see üldse skandaalne onupoja-politika, et see raamat meie juurde toimetati?“
„Mis on onupoja-politika?“
„Kui oma poega kasutatakse. Ta pole ühegi oma raamatuga pennigi teeninud.“
„Ta on väga lugupeetud kirjanik, mr. Mont.“
„Ja meie maksame tema lugupeetavuse eest. Õige, ta on kena vana Bart. See on enne lõunaoodet kõik ja pidage meeles, et oleks hea oode. Selle naise kuju polnud harilik, ega? Ta oli kõhn, aga ta seisis sir-
