Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/223

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Te tõmbate sisse,“ ütles mees. „Kus olete sündinud?“

„Putneys, sir.“

„See on väga huvitav. Istuge silmapilguks rahulikult! See pole nii halb kui hamba välja kiskumine, ainult kestab kauem. Peaasi – mitte magama uinuda.“

„Jah, sir.“

Mees võttis suure tüki paberit ja mingisuguse musta olluse ning hakkas joonistama.

„Ütelge mulle,“ hakkas ta, „miss –

„Collins, sir – Victorine Collins.“ Teatud loomusund ajas teda andma oma neiupõlve nime. See tundus ametipärasemalt.

„Olete vaba?“ Ta peatas ning jällegi libises endine naeratus üle heledate juuste. „Või teete ehk midagi muud?“

„Praegu mitte, sir. Olen mehel, muud midagi.“

Peale seda vaikis härra üürikeseks. Huvitav oli teda tähele panna, kuis ta vaatas, siis paberil joone tõmbas, siis uuesti vaatas. Sajad pilgud, sajad jooned. Viimaks ütles ta: „Aitab! Nüüd puhkame. Taevas ise saatis teid, miss Collins. Tulge ja soojenduge!“

Victorine lähenes tulele.

„Teate te midagi ekspressionismist?“

„Ei, sir.“

223