gilt, Lindalt – kõigilt neilt, kel pole muud öelda, kui et nad seisavad oma eelkäijaist kõrgemal – võeti juba puusärgi mõõtu. Mitte et nemad ise taipaksid, kuigi nad juba lamaksid kirstus – mitte vähematki aimu! Nemad käivad endiselt ninad seljas ja vahivad kõrgilt teiste peale alla!
„Minule on sellest juba kõrini,“ mõtles Michael. „Ainult kui Fleur ometi kord taipaks, et teiste peale alla vahtimine on kindel allolemise tunnus!“ Ja äkki näis talle, et Fleur seda vististi taipab. Wilfrid oli kogu trobikonnas ainuke, kellega ta lähemalt sõbrutses, teised olid ainult selle tõttu seal, nojah, selle tõttu, et tema oli Fleur ja tahtis aina viimase moe kaasa teha. Varsti, kui nad pole enam uusim mood, jätab ta nad sinna paika. Kuid Wilfridi ta ei jäta. Ei, Michael tundis kindlasti, et Fleur pole teda veel jätnud ega jäta ka tulevikus.
Ta tõstis silmad. Ludgate Hill! „St. Pauli läheduses – müüb palle?“ Nojah, ja seal see vaeneke oligi!
Bicket laskis parajasti palle tühjaks, et oma paigalt lahkuda ja minna kakaod jooma. Kuna Michaelil meelde tuli, et ta mõtles teda juhuslikult kohata, siis valmistus ta üllatavaks tooniks ette. Kahju, et see vaene mees
