„Tore!“ ütles Michael. „Pruuni võid, Bicket?“
„Tänan, sir!“
Vaikides sõid nad mõni aeg oma merekeelt
„Mis viis teid pallide juurde, Bicket?“
„Neid pole vaja reklaamida, nemad teevad seda ise.“
„Nägite meil liiga palju reklaami, mis?“
„Jah, sir, ma lugesin raamatu ümbrikke. Mis mind imestama pani, – see oli – kui palju suuri raamatuid.“
Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.
„Ümbrikud! Ikka sama noor naine ja teda suudlev noormees sama ilmeka lõuaga. Aga mis parata, Bicket? Seda tahetakse! Täna hommikul proovisin midagi muud, eks näe, mis sellest tuleb.“ Loodetavasti ei näe teie seda mitte, mõtles ta. Mis oleks, kui näeksin Fleuri kusagil romaani kaanel!
„Just enne teilt lahkumist,“ rääkis Bicket, „märkasin, et on läinud moodi kaljud ja maastikud ning kahte moodi nukud, kes istuvad liival või rohul nägudega, nagu ei teaks nad, mis teineteisega peale hakata.“
„Jah,“ lausus Michael, „me katsusime seda. Püüdsime mitte labased olla. Kuid publikumil oli sellest varsti villand. Mida soovite nüüd – juustu?“
