gisugune tähendus anda. Üksteistkümmend nädalat oli see noormees ainult karva väärt eemal olnud oma soovide täideminekust, aga ka praegu veel seisid tõkkeks ees kaks temale vastu rinda surutud kätt ja sõna „korralik“, ja see peale seda, kus ta polnud teda paar nädalat näinud.
Kui Fleur seda ütles, laskis mees ta ägeduses vabaks ja istus kuhugi kolutükile. Ainult mõtteta kordumise tundmus takistas teda ütlemast: „Ma ei suuda enam.“ Fleur teadis seda. Ja ometi talitas ta nõnda! See pani noormehe alati imestama. Viletsa loomakesena nädalate kaupa tema küljes rippuda ja endale korrata: „Nüüd või ei kunagi!“ ja ometi ei üht ega teist! Alateadlik aimus, et enne kui jõutakse sõnani „nüüd“, Fleur isegi ennast ei tunne, oli mehe tema läheduses hoidnud. Mehe omad tundmused olid sedavõrt pingul, et ta Fleuri tema kõhklemise pärast peaaegu vihkas. Aga ta oli ülekohtune. See polnud Fleuris mitte just kõhklemine. Fleur vajas seda elulist rikkust ja erutust, mis andis talle Wilfridi tundmus, kuid ilma hädaohuta ja ilma kaotuseta. See oli nii loomulik! Ainult mehe hirmus kirglikkus lõi kogu selle segaduse. Aga see ei olenenud ei Fleuri tahtest ega ka tema süüst. Ja ometi
246
