„Seda ei või ma öelda. Mõni teab, mis sellest võib tulla.“
„Millest, mu kallis?“
„Tuleb vana Mont täna ööseks siia?“
„Ei. Ta on alles Lippinghallis.“
„Noh, sel pole tähendust – temaga pole midagi peale hakata.“
Fleur võttis isa käe ja surus seda.
„Ütle mulle!“
Soamesi liigutatud süda värises. Mõelda, et Fleur tahab teada, mis temale muret teeb! Kuid tema kõlvulisuse tundmus ja tema kartus ise oma hirmu ilmutada keelas vastuse.
„Ei midagi, mida sina mõistaksid,“ ütles ta. „Kuhu sa ta riputad?“
„Sinna, arvan ma; kuid me peame Michaeli ootama.“
Soames urises: „Just praegu nägin teda sinu tädi juures. Ajab ta nõnda äri?“
„Võib olla,“ mõtles Fleur, „astus ta sinna sisse ainult teel tagasi kontori. Cork Street asub ju kuidagi seal vahel. Kui ta sealt mööda läks, tuli tal ehk äkki meelde ja ta mõtles ehk raamatute pärast Wilfridi poole sisse astuda.“
„Oo, näe, Ting! Noh, mu kallis!“
