Maalija astus liuglevalt ja säravalt sisse; tema läikiv juus oli üle pea soetud ja tema rohelised silmad kilasid ringi.
„Ah!“ lausus ta põrandale näidates. „Sellepärast ma tulingi.“
Fleur järgnes üllatuses tema sõrme suunale.
„Ting!“ ütles ta karmilt, „jäta järele! Tema armastab vaske lakkuda, Aubrey.“
„Kui täiesti hiinalik! Nemad teevad kõik, mida meie ei tee.“
„Minu isa – Aubrey Greene. Just praegu tõi isa mulle selle pildi, Aubrey – eks ole see lihtsalt kalliskivi?“
Maalija seisis üsna paigal – tema silmad jätsid ümberkilamise, juuksed üle pea libisemise.
„Pagan võtku!“ ütles ta.
Soames tõusis. Tema oli oodanud midagi hiilgavat, kuid räägitud toonis aimas ta aupakkuvust, kui mitte jahmatust.
„Jumala eest,“ ütles Aubrey Greene, „need silmad! Kust te olete selle välja koukinud, sir.“
„Tema oli minu onupoja omandus – suur võiduajamiste armastaja. See oli tema ainuke pilt.“
„Seda parem temale! Temal pidi olema maitset.“
