suitsu kopsu, tundes esimeseks nagu kergendust.
„Ehk jätkub teil minule üks sigarett, mister?“
Varjutaoline viisaka näoga kogu seisis nii masendavalt toreda „Austraalia“ raidkuju kõrval.
„Muidugi,“ ütles Michael. „Võtke kõik.“ Ta tühjendas toosi mehe pihku. „Võtke ka toos – ‚kingitus Westminsterist‘ – saate ta eest kolmkümmend šillingit. Head õnne!“ Ta ruttas minema. Nõrk: „Teie, mister!“ kõlas asjata tema selja taga. Kaastundmus oli lollus! Tundmus – ogarus! Pidi ta koju minema ja ootama, kuni Fleur lõpetab ja – koju tuleb? Mitte! Ta pöördus Chelsea poole ja – nagu jalad vähegi võisid. Valgustatud poed, õudselt suur Eaton Square, Chester Square, Sloane Square, King's Road – edasi, edasi! Hullem kui kaevikuis – palju hullem – see piitsutav ja piinav sugutungi kadedus! Jah, ning ta oleks enda veel viletsamana tunnud, kui poleks saanud seda teist hoopi. Oli palju kergem teades, et Fleur armastas ja armastab ehk veelgi seda onupoega ja et ka Wilfrid ei tähenda temale midagi. Vaene väike viletsakene! „Noh, aga kuis jätkub mäng nüüd?“ mõtles ta. Elumäng –
274
