et vanamees õiguse sai. Ta pani käsikirja sahtlisse tagasi. Kell seitse! Kas öelda Fleurile, mis talle täna räägiti? Milleks? Miski ei võinud seda enam parandada! Ainult kui Fleur talle Wilfridi asjus tõtt räägiks! Ta läks akna alla – tähed ülal ja tumedad jooned all, hoovide ja taguaedade tumedad jooned. „Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“
Hääl ütles:
„Millal tuleb teie isa linna?“
„Vana Forsyte! Jumal! Jumal!“
„Homme, arvan ma, sir. Astuge sisse! Minu koobast te vist ei tunnegi veel.“
„Ei,“ ütles Soames. „Mugav! Karikatuurid. Kogute neid? Vilets kraam!“
„Aga mitte moodsad, sir – uuesti elustatud kunst.“
„Naeruvääristada oma naabreid – sellest pole ma kunagi hoolinud. Need lokkavad siis, kui ilm on lommis ja inimesed on unustanud otsekohese pilgu.“
„Pagana pihta!“ ütles Michael; „see on hea. Ehk võtaksite istet, sir?“
Soames istus ja tõstis harjunud viisil jala põlvele. Sale, hall, kinnine – pitseeritud raamat, kenasti köidetud! Mis oli siis tema kompleks? Oli see mis tahes, tema polnud
278
