liikusid tummalt. Ta pöördus ümber ja läks.
„Sellega oleksime valmis,“ ütles peadirektori hääl; „ta ei saa enam mingit kohta.“
Nende sõnade kättemaksuhimu puutus Soamesi nagu tulitanud rasvahais. Samal silmapilgul oli tal tundmus: peab järele mõtlema. Ainult siis, kui Elderson oli süüdi või süütu, võis ta nii jõhkralt talitada. Kumb oli ta?
Peadirektor rääkis edasi:
„Tänan, et juhtisite mu tähelepanu asjale, härrad. Juba mõni aeg olen seda noormeest silmas pidanud. Läbi ja läbi raisus.“
Soames ütles süngelt:
„Mis võitis ta siis sellega teie arvates?“
„Aimas oma vabastamist ja tahtis minule ette jõuda.“
„Mõistan,“ ütles Soames. Aga ometi ei mõistnud ta. Vaimus oli ta tagasi oma kontoris ühes nina nühkiva Gradmaniga, kes raputab halli pead, ja Butterfieldiga, kes ütles: „Ei, sir, mul pole midagi mr. Eldersoni vastu ja temal pole midagi minu vastu.“
„Ma pean katsuma sellest noormehest rohkem teada saada,“ mõtles ta.
Peadirektori hääl jällegi lõikas vaikust.
