„Pagana raske!“ ütles Michael. „Teate, Elderson on siin liikmeks.“
Uuendatud kartusega vaatas Soames ukse poole, kuna see aga ikkagi häälekindlana näis, ütles ta: „Pagan võtku teda! Tunnete teda?“
„Olen temaga kaardilauas istunud,“ ütles Michael. „Olen tublid summad talle kaotanud – häbemata hea mängija.“
„A!“ tegi Soames, kes polnud kunagi kaarti mänginud. „Arusaadavail põhjusil ei või mina ise noormeest kuidagi oma kontori ametisse võtta, aga teid ma usaldan.“
Michael tõstis auandvalt käe.
„Hirmus kõditav, sir. Vaeste eest hoolitsemine – pealegi veel tubli nuuskur. Täna õhtul kohtan teda ja teatan siis teile, mis vembu ma viskan.“
Soames nokutas pead. „Püha jumal!“ mõtles ta, „missugune kõneviis!…“
See kõnelus oli Michaelil abiks mõtteid iseendast peletada. Sisemiselt hoidus ta juba noormees Butterfieldi poole ja sigaretti süüdates läks ta mängutuppa. Ta istus kõrgele koldevõrele ja neljanurgeline ruum ühes kolme neljakandilise, nurgeti seina äärde paigutatud laua ja kolme kolmnurgana istuvate kaardimängijatega avaldas temasse teatud mõju.
316
