ilmas – äriajav inglise džentlmen! Kui ometi elus samuti sünniks, nagu Dostojevski „Idioodis“ või „Vennad Karamasovites“, kus igaüks püüab oma sisemust paljastada valjemal häälel! Kui ometi klubi mängutubade kompositsioonis valitseks midagi langetõvelist! Aga – ei! Mitte midagi! Kogu ilm kubises imelisist saladusist, mida igaüks hoidis iseendale, ilma et oleks neid seletanud või avaldanud.
Teener astus sisse, vaatas tuld, seisatas silmapilguks ilmetult nagu kurg, oodates häältesuminast läbilõikavat käsku, pöördus siis ümber ja läks.
Mehhaniseerumine! Igalpool mehhaniseerumine! Püüe elust eemalduda nii täielikult, et näib, nagu polekski enam elu, millest eemalduda.
„Kõik on hirmsasti seda laadi,“ mõtles ta, „nagu saadaks keegi iseendale tähitatud kirja. Ja võimalik, et see just nõnda olema peabki. On „elu“ midagi head – mis? Tahan ma jällegi teda üsna võltsimatult näha?“
Elderson istus nüüd ja Michaelil oli hea tema kukalt vaadelda. See ei avaldanud talle midagi.
„Mina pole mingi nuuskur,“ mõtles ta, „midagi on ehk selles viisis, kuidas ta oma
318
