Jällegi endine mõte ja temast tagasipõrkamine!
„Mitte rohkem,“ vastas Michael, „kui et tema abikaasa on viisakas jõmpsikas pikanäpumeheks ja ma ei taha, et mul peaks veel rohkem temast kahju olema.“
„Ega naine seda temale ütle, muidugi mitte.“
Fleur lausus seda nii loomulikult ja lihtsalt, et need sõnad paljastasid kogu ta mõtlemisviisi. Mis su kaaslast võiks piinata, seda lihtsalt ei öeldud sellele viletsakesele! Michael mõistis Fleuri valgete silmalaugude ärevast liikumisest, et ka see ise seda endapaljastust taipas. Pidi Michael seda jätkama ja temale seda ütlema, mis oli rääkinud June Forsyte – kõik välja puistama – kõik välja? Kuid milleks – mis otstarbel? Muudaks see asja, paneks see Fleuri teda armastama? See ainult piinaks teda pisut rohkem ja tekitaks temas tundmuse, et Michael võib kõik kaotada, kui ta tema saladustesse katsub tungida. Ei! Parem kinni pidada saladuse põhimõttest, mille Fleur ebateadlikult omaks võtnud, hambad kokku suruda ja irvitada. Ta lausus:
„Kardan, ta on Aubreyle liiga kõhn.“
Fleuri silmad olid rahulikud ja säravad; ja jällegi piinas Michaeli see madal mõte: „Võiksin ma tema armuka…“
320
