hääl! Nad tulid alla! Ta lippas üle toa saali ja võttis mingi luuletiste käsikirja, mille kohta ta pidi Michaelile oma arvamist avaldama. Ta istus, ilma et oleks lugenud, ja küsis endalt, kas Michael astub sisse või ei. Ta kuulis välisukse sulgemist. Ei! Ta läks välja! Lohutav ja ometi nii rõhuv! Michael kodus külm ja lõbuta – kestab see nõnda kauem, siis oleks raske. Ta tõmbas enda kerra ja katsus lugeda. Raskemeelsed poeemid – vabad rütmid, endasse süvenemine, ainult autori oma sisemus! Ei tõusu ega hoogu. Rämps! Näis nagu oleks ta neid juba tosin kordi varemalt lugenud. Fleur lamas üsna vaikselt, kuulates põlevate puuhalgude suhinat ja praginat. Kui oleks valguse kustutanud, siis oleks võinud magama uinuda. Ta läks ja keeras tule surnuks ning tuli sohvale tagasi. Ta võis iseend seal istumas näha – pilt koldetule valgusel; võis end näha üksikuna, ilusana, liigutavana, omades kõik, mis vaja, ja ometi – midagi! Huuled tõmbusid mossi. Ta võis endas isegi hellitatud lapse tänamatust näha. Ja mis kõige halvem – ta võis iseend näha seda nägevana – võis näha end kolmekordselt-destilleeritud moodsana, kes asetatud nii elukindlaisse ruumidesse, et võimatu hukkuda. Ehk
