niard's Roadil, põhja poolt tulevate hiliste autode võrin ja äkki – öökulli kisa!
„Issand jumal!“ pomises Victorine värisedes: „Öökull! Mõtle ometi! Norbitonis kuulsin ma teda ikka. Ega see ometi halba kuuluta?“
Bicket tõusis ja sirutas end.
„Lähme!“ ütles ta. „See päev on möödas. Ega sa ennast ära külmeta?“
Käsikäes astusid nad pikkamisi läbi pimeda kasesalu ülespoole – rõõmustudes lampidest, tänavaist ja rahvamurrust raudteejaamas, nagu oleks neil üksildusest juba villand.
Maa-aluse raudtee täistuubitud vagunis lehitses Bicket laisalt omanikuta lehte. Kuid Victorine'il oli nii paljust mõelda, et tõusis tundmus, nagu poleks tal millestki mõelda. Kiiged, metsasalu pimeduses ja raha sukasääres. Ta imestas, et Tony polnud selle krabinat tähele pannud – polnud ainustki kindlat paika, kus teda hoida! Mida küll Bicket nii ainiti pilguga vahtis? Victorine piilus ja luges: „,Drüaadi õhtupoolik‘. Aubrey Greene'i huvitav pilt Dumetriuse galeriis näitusel.“
Victorine'i süda peatus.
„Pagan võtku!“ ütles Bicket. „Eks ole see sinu nägu?“
359
