Aubrey Greene juhtis oma pilgu ruumi ja pomises pikkamisi:
„Mees kuri – Bicket, kuulsin ta nime,
Öelnd: ‚Kukla saad – see pole ime,
Sest sa maalind mu naise.
Kogu ta olevuse maise,
Või arvad, mr. Greene, et olen pime?‘“
„Oo, Aubrey!“
„Jätke!“ ütles Michael, „ma räägin tõsiselt. See naine on üsna mehine väike olevus. Ta teenis raha, mida nad nii vajasid, ja on jäänud ausaks.“
„Mis minusse puutub, muidugi.“
„Noh, seda tahaksin uskuda.“
„Miks, Fleur?“
„Teie pole võrgutaja, Aubrey!“
„Tõepoolest ärritas ta minu esteetilist tundmust.“
„Mõne esteedi eest see teda ei kaitseks,“ lausus Michael.
„Pealegi ta tuleb agulist!“
„Selles on teil tõelik põhjus. Nii siis panete tõkke ette, kui Bicket peaks tulema?“
Aubrey Greene surus käe südamele. „Juba olemegi päral!“
Arvestades üheteistkümnendat baronetti oli Michael aja valinud, mil Aubrey Greene'i tõsised austajad alles lõunaootel. Ainult keegi
378
