„Moraal!“ ütles Michael. „Hoia end, vana sõber! Noh, meie auto sõitis ette. Tule, Fleur! Jätame Aubrey tema südametunnistuse kätte.“
Jällegi sõidukis, Michael võttis Fleuri käe.
„See vaene väike vilets Bicket! Kujutella, et mina oleksin sinu nõnda leidnud, nagu leidis tema oma naise!“
„Mina poleks olnud nii kena.“
„Küll ikka, palju kenam veel; kuigi tema on väga kena, pean ütlema.“
„Mis siis võiks Bicketil selle vastu olla – praegusil emantsipatsiooni päevil?“
„Kuis nii? Armuline jumal, kallis! Ega sa ometi arva, et Bicket – –! Minu arvates kujutleme meie, emantsipeeritud, et meie olemegi kogu maailm, kuid seda me pole ju! Meie oleme ainult väike käratsev vähemus. Meie räägime, nagu oleksid kõik endised väärtused ja eelarvamused juba läinud, kuid need on, tead, sama vähe kadunud kui agulite väikesed villad ja tillukesed hallid majad.“
„Milleks see valing, Michael?“
„Kallis, mulle on meie seltskonna teguviisist juba villand. Oleks emantsipatsioonis veel tõde, noh, siis võiks ju, kuid seda pole ju. Pole kümmet protsentigi erinevat täna-
