heitis ta nalja; väga inglaslik oli ta, see George! Väga inglaslikud kõik Forsyte'id! Vana onu Jolyon ja tema viis aktsionäridega talitada; Swithin, sirge, pondunud ja liiga suur väikese tugitooli jaoks Timothy juures: „Kõik need väikesed putukad!“ arvas ta veel praegu tema sõnu kuulvat; ja onu Nicholas, kelle ebaväärtuslikuks teisendiks oli see Elderson – Nicholas, see väle ja kärmas ning õige tiiras, kuid aususe suhtes väljaspool igasugust kahtlust. Ja vana Roger oma pöörasuses ja saksa lambalihaga! Ja tema oma isa James – kuidas oli küll tema elu küljes rippunud! Pikk ja nõrk nagu pilliroog, aga ometi elu küljes rippunud! Ja Timothy oma konsolideeritud riigipaberitega, surres saja-aastasena! Neil inglise poistel oli keha ja kangust, hoolimata nende imelikest iseäraldusist. Ja Soamesis tõusis mingisugune atavistlik tahtejõud. Küllap nad näevad ja küllap ka tema näeb – ja sellest aitab seks korraks!
Auto rataste krabin äratas ta unistusest. Seal tuli lobisev „vana Mont“, kes kahtlemata sama kergemeelne nagu alati. Ja oma käe asemel sirutas ta temale Eldersoni kirja.
„Teie kallis koolivend on putku pistnud,“ ütles ta.
432
