„Ei. Tahtsin ainult, et sisu enne tunneksite, kui ma alla kirjutan. Andke algdokument siia, Gradman, ja kutsuge Wickson sisse.“
Michael nägi, kuis vanamees kusagilt sahtlist ilusa tüki pärgamenti võttis, mis kaetud vasetrüki ja pitseritega, nägi, kuis ta seda dokumenti õrnusega vaatles ning siis ta Soamesi ette pani. Kui ta toast lahkus, ütles Soames vaiksel häälel:
„See koosolek teisipäeval – kes võib teada! Kuid mis ka sünniks, see siin jääb ometi maksma, niipalju kui mina ette suudan näha.“
„Teie olete väga lahke, sir.“
Soames nokutas pead ja katsus sulge.
„Kardan, et ma ehk teie vana ametnikku haavasin,“ ütles Michael; „tema meeldib mulle hirmsasti, aga juhuslikult võrdlesin teda kihlavedajaga.“
Soames naeratas. „Gradman,“ ütles ta, „on ‚iseloom‘. Tänapäev pole niisuguseid palju.“
Michael imestas endamisi: võib keegi „iseloomuks“ saada enne kuuekümnendat eluaastat? – kuna samal ajal see „iseloom“ juba kellegi mustas riides kahvatu mehega tagasi jõudis. Ninaga külje poole tähendades ütles Soames kohe:
450
