bistlik joonistus, millele nimeks antud „Still Life“ ja mis kujutab valitsust, on hirmus naljakas, eriti see „vanauba“ – peaminister? Vastusena kuulis Fleur äkilist võrinat: sir Lawrence jutustas oma isa valimiskarikatuuride kogust. Fleur oleks tahtnud, et Bart mitte oma isast poleks jutustanud: see olnud nii suursugune ja ta pidi küll olema nii igav, kuna ta külla sõitis ainult ratsa, pükstel nahktripid saapa all. Tema, lord Charles Cariboo ja markii of Forfar olnud kolm viimist seda sorti „külalist“. Kui see mitte nii poleks olnud, siis oleksid nad juba ammugi ununenud. Fleuril on kleit selga katsuda ja tosin asju korraldada ning Hugo kontsert algas veerand üheksa! Miks on eelmise põlve inimestel ikka nii palju aega? Ja äkki vaatas ta alla. Ting-a-ling lakkus vaskpõrandat. Ta tõstis koera üles: „Mitte seda, kallis; päki!“ Ah, võlu oli läinud! Bart hakkas minema, viibides lõpuni mälestusis. Fleur ootas trepiotsal, kuni Michael ukse sulges, siis lendas ta minema. Oma tuppa jõudnud, keeras ta kõik tuled põlema. Siin valitses tema oma stiil – voodi, mis polnudki voodi moodi, ja palju peegleid. Ting-a-lingi ase seisis nurgas, kust ta võis iseend näha kolmekordsena. Fleur pani ta maha, öeldes: 46
