„Täna õhtupoolikul,“ ütles Michael, „ja mina tahan neid hästi silmitseda.“
„Nad ei lase sind sisse, mu kallis.“
„Ei?“
„Kindlasti mitte.“
Michael kortsutas kulmu.
„Missugune leht jätab kindlasti oma asemiku sinna saatmata?“ küsis ta.
Sir Lawrence naeris hirnuvalt.
„Põld,“ ütles ta; „Hobune ja koer, Aedniku nädalaleht.“
„Poen nende nimel sisse.“
„Loodetavasti näed meid ausas võitluses hukkuvat,“ ütles sir Lawrence äkki tõsiselt.
Üheskoos võtsid nad auto ja sõitsid koosolekule, aga enne päralejõudmist läksid nad lahku.
Michael loobus mõttest ajakirjanikuks hakata; ta asus sissekäigu lähedusse, et parajat silmapilku tabada. Mustas riides tüsedad mehed, kellest juba pealiskaudse vaatlemisega võis aimata, et nad lõunaooteks söönud lesta, küpsist ja juustu, läksid temast mööda. Ta pani tähele, et igaüks andis uksehoidjale mingisuguse paberi. „Mina annan temale ka,“ mõtles ta, „ja lipsan sisse.“ Kui oli mõne tüsedama mehe ära oodanud, otsis ta kaitset kahe niisuguse
466
