vatavasti tegi endale raha, pettes ettevõtet niipalju kui võimalik.“
Üksteise järele hakkasid nad nüüd haukuma:
„Kuidas olid teie omad sõnad?“
„Teie tunnustasite ju kollektiivse vastutuse.“
„Teie ütlesite, et olete oma kaasdirektorite teguviisiga täiesti rahuldatud.“ Päris koerakari!
Soames nägi juhataja oma pea alla laskvat, nagu tahaks ta teda raputada; vana Fontenoy pomises midagi, vana Mothergill nuuskas nina, Meyricke kehitas oma teravaid õlgu. Äkki kaotas ta nad silmist – sir Lawrence seisis nende ja tema vahel.
„Lubage mulle sõna! Mina isiklikult leian võimatuna vastu võtta juhataja suuremeelset katset oma õlgadele laduda vastutust, mis kuulub minule. Kui ma sellega eksisin, et oma kahtlusi kohe ei avaldanud, siis pean ma ka sellekohased tagajärjed kandma; ja ma arvan, et see selgitaks seisukorra, kui ma koosolekule oma tagasiastumist pakun.“
Soames nägi teda kergelt kummarduvat, monokli silma suruvat ja maha istuvat.
Nendele sõnadele sai osaks häälte sumin – heakskiit, üllatus, halvakspanu, imetlus? See oli sündinud rüütellikult. Soames ei
