likuna lamas Ting-a-ling trepikoja kaugemas nurgas.
„Mis siis sinuga on, vana sõber?“
Vastuseks kõlas ülalt hääl, mis pani vere tarretama — kestev, vaikne oigamine.
„Oh jumal!“ hingeldas ta ja jooksis mööda treppi üles.
Annette kohtas teda uksel. Segaselt taipas ta, et see rääkis prantsuse keeli, nimetades teda „mon cher“ ja tarvitades sõnu „vers trois heures... Arst ütleb, ei pea endale muret tegema — kõik läheb kõige paremini.“ Jällegi see oigamine, ja uks suleti tema nina ees; Annette oli läinud. Michael seisis matil, kuna külm higi kehale imbus ja küüned peopesadesse tungisid.
„Nõnda saadakse isaks!“ mõtles ta. „Nõnda sain ma kord pojaks!“ See oigamine! Ta ei suutnud siin seista, aga ta ei suutnud ka siit ära minna. See võib ju tundide kaupa nõnda kesta! Ta kordas endamisi: „Ei pea muretsema — ei pea muretsema! Kerge öelda! Ja mõtteta! Tema pea ja süda, otsides lohutust, sattusid kõige imelikumale lohutusele, mis niisugusel korral üldse võimalik. Kui oletada, et sünniks laps ja see poleks mitte tema oma olnud, vaid — Wilfridi, mis tunneks ta siis, siin, ukse taga? See oleks — 501
