see tõesti tühi puru — see tindioja? Kas ei aidatud sellega Inglismaa haigusele kaasa? Kas ei peaks nad kõik kaamelitele istuma ja ratsutama, kuni päike loojas? Ja ometi — raamatuis leidus lohutus ja lahutus, seda vajati! Inglismaa peab edasi elama — peab edasi! „Edasi, edasi, sellel võit või surm, kes peab edasi!“ ... Jumal! Seal oli see jällegi! Jällegi lendas ta mööda treppi üles, silmad metsikud, käed kõrvade ees. Hääl kadus; Annette tuli tema juurde välja.
„Tema isa, mon cher; katsu leida ta isa!“
„Katsusin — ei leia!“ hingeldas Michael.
„Green Street — mrs. Dartie. Courage! Kõik on normaalne — aeg on varsti käes nüüd.“ Kui ta kõlistas Green Streetile ja sai sealt lõpuks vastuse, istus ta kabinetti ja jättis ukse lahti, et oodata nõnda „vana Forsyte'i“ tulekut. Vaevalt pani ta tähele, et oma püksisääre sisse põletanud ümmariku augu — ta polnud haisugi tunnud; isegi seda ta ei teadnud, et ta vaheajal oli suitsetanud. „Vanamehe“ tulekuks peab ta enda kokku võtma. Ta kuulis kella kõlinat ja jooksis alla avama.
„Noh?“ küsis Soames.
„Veel mitte, sir. Tulge üles minu kabinetti. See on lähemal.“ 504
