„Mr. ja mrs. Walter Nazon, miss Lenda Frow.“
Amabel Nazing tuli esimesena – katmata alabaster valkjaist juustest kuni kuus tolli pealpool taljeliini helkiva seljani, kaetud alabaster neli tolli altpoolt põlve kuni läikiva kinga ninani. Tahtmata katkestas kuulus romanist vestlemise Ting-a-lingiga.
Walter Nazing, kes oma naisele järgnes ja temast suure tüki pikem oli, laskis ainult kitsa riba oma valgest kraest musta seest välja paista; tema nägu oli nagu saja aasta eest voolitud ja tuletas pisut meelde Shelley oma. Tema kirjandustooted sarnanesid ajuti, nagu öeldi, selle lauliku omile, ajuti aga Marcel Prousti proosale. „Oh häda!“ nagu Michael ütles.
Linda Frewe, keda Fleur kohe Gurdon Minhoga tutvustas, oli üks neist, kelle teoste kohta kunagi kaks inimest ei saanud kokku leppida. Tema „Nipete-näpete“ ja „Metsiku Doni“ kohta läksid kõigi arvamised üksteisest lahku. Need raamatud, mis mõnede arvates geniaalsed, teiste arvates aga lollus, tekitasid alati vaidluse küsimuse üle, kas pisut hullumeelsust kunsti väärtust suurendab või vähendab. Tema ise pani arvustustele vähe rõhku – tema tootis. 68
