valmis tarvilikul korral ka veel hilisemat aega kasutama. „Vana Mont“ uskus traditsiooni, „Vana Forsyte“ mitte. Fleuri terav pilk oli juba ammugi vahet märganud, mis rääkis tema isa kasuks. Ometi oli „Vana Monti“ kõne palju aktuaalsem, elavam, hiilgavam, lobisevam, andes mõista, et ollakse ikka hästi informeeritud; „vana Forsyte“ oli vähesõnaline ja asjalik. Tõesti võimatu otsustada, kumb neist oli parem muuseumiese; ja mõlemad nii hästi alal hoidunud!
Kätt nad teineteisele just ei annud, aga Soames tähendas ilma peale. Ja peaaegu silmapilk asusid nad pühapäevasele lõunasöögile, millelt Fleuri püsiv tahtepingutus oli lõpuks võtnud igasuguse ühenduse briti rahvusliku iseloomuga. Nõnda siis jõid nad hummerkoktaili ja sõid kanamaksast risottot, omelette au rhumi ja magusaks roaks midagi, mis püüdis olla võimalikult hispaanialik.
„Mina käisin Tate galeriis,“ ütles Fleur; „minu arvates on see nii liigutav.“
„Liigutav?“ küsis Soames nina krimpsutades.
„Fleur arvab, sir, et nii palju vana inglise kunsti korraga näha on nagu lastenäitusel viibimine.“ 85
