ilusal päeval pillab ta küll oma silmad pealuust. Ja ta ütles: „Noh, mis siis sina tahad?“ Kuidas see väike loom talle oma silmadega kui saapanööpidega otsa vahtis! „Säh,“ ütles ta, pakkudes talle soolatud mandlit. „Seda sa ei söö muidugi.“
Ting-a-ling sõi.
„Selle söömiseks on tal otse kirg, taat. Eks ole, mu kallis?“
Ting-a-ling pööras oma silmad üles Soamesi poole, keda läbistas imelik tundmus.
„See väike loomake vist armastab mind,“ mõtles ta, „ta vahib mulle alati otsa.“ Ta puutus sõrmega koera nina. Ting-a-ling limpsas teda kergesti oma kõvera mustja keelega.
„Vaene mees!“ lausus Soames tahtmata ja pöördus „Vana Monti“ poole.
„Ärge tuletage minu märkust meelde!“
„Armas Forsyte, mis see siis oli?“
Helde taevas! Ja tema istus niisuguse mehega juhatuses! Jumal seda küll teab, mis teda ajas uut kohta vastu võtma, ei ta ju vajanud raha ega soovinud ka uusi muresid. Niipea kui tema oli direktoriks saanud, hakkasid Winifred ja teised perekonnaliikmed aktsiaid omandama, et tulumaksu tasa teha – seitse protsenti eesõigustatud aktsiatelt, üheksa harilikelt – alalise viie protsendi ase-
