alati selle hoone suhtes nina, kuni ta umbes aasta tagasi „Connoisseurs“ klubis hajameelselt mingit raamatut sorides Goldingi nimele sattus. Raamat pidi tõendama, et William Shakespeare oli tõelikult Edward de Vere, Earl of Oxford. Earli ema oli Goldingi nimeline, nagu Soamesigi oma! Kokkusattumine üllatas teda ja ta jätkas lugemist. Raamat ei viinud teda peaküsimuses lõplikule otsusele, aga ta äratas uudishimu, kas ehk ei voola tema soontes Shakespeare' verd. Isegi siis, kui krahv polnudki see suur aulik, tundis Soames ometi, et see sugulus võiks temale auvääriline olla, ehk küll see Oxford pidi olema kahtlane subjekt niipalju kui tema suutis otsustada. Kuna ta hiljuti P. P. R. S. juhatusse valiti, siis käis ta iga teisipäev vapiametist mööda, mõeldes: „Palju raha ei tahaks selleks raisata, aga millalgi tahaksin ometi jalad sisse pista.“ Selle lõpuks teinud, imestas ta, kuivõrt kogu asi teda huvitas. Oma ema jälgida oli peaaegu nagu mõnda kuritegu juurelda; sama keeruline ja kulukas. Oli ta aga kord alguse teinud, siis ei võinud Forsyte'i kangekaelsus kuidagi lubada, et just pisut enne Shakespeare de Vere emani jõudmist uurimuses peatuda, isegi siis mitte, kui ta kuulus mõnda 92
