kuid tema silmalaud andsid põhjust kahtlemiseks. Tema liignimi oli laituseta, aga ristinimi kahtlane; tema hääl oli rahustavalt kare, ent tema riietus oli tsipakene liiga elegantne. Kõik kokku – nutikas mees, kellest ometi ei võinud arvata – Soames tundis seda –, et ta kogu oma tähelepanuga anduks teisele asjale. Mis puutub „vanasse Montisse“, siis – mis kasu on üheksandast baronetist ettevõtte juhatuses? Guy Meyricke, kojanõunik, kolmest viimane, kes olid õppinud „üheskoos“, oli kahtlemata tubli mees kohtukojas, kuid tal polnud äriks vähematki aega ega tõelikku arusaamistki! Jäi järele veel endine kveeker, vana Cuthbert Mothergill, kelle liignimi oli kogu minevase sajandi olnud muinasjutuliselt eduka aususe väljendajaks, nii et Mothergillid valiti ikka veel juhatusse peaaegu mehaaniliselt: üsna kurt, kena, muhe vanahärra, kuid ei midagi rohkem. Täiesti aus seltskond, kuid pealiskaudne. Mitte ükski hingega asja juures! Pealegi kõik Eldersoni käpa all, välja arvatud ehk Sharman, ja seegi tudiseb pisut. Ja Elderson ise – nutikas, kuid pisut nagu kunstniku laadi; algusest saadik peadirektoriks, kõik tema peos. Jah! Selles oligi see õnnetus! Suuremate teadmiste ja paljude aastate 94
