tõotas kaunist tulewikku. Kaks suurt sugu Liiwlast Ilu ja Wiitsu lasksiwad endid ristida ja nende järele ka mitmed teised. Aga tark Meinhard kartis õieti, et nõnda kaua edasi ei wõi minna. Niipea kui rahwas usuga ühes käiwat iket tundma hakkas, pidi ta mässama hakkama ja kust leidis ta siis siin kaugel waenlaste keskel warju ja abi? Selleks leidis ta nõuu. Leedulased käisiwad Liiwimaal riisumas. Meinhard läks Liiwlastele appi ja kutsumata külalised pekseti maalt wälja. Liiwlased oliwad Meinhardile selle eest tänulikud ning lasiwad teda kindlat kiwikantsi ehitada, kuhu nad piiskopi tõotuse järele sõja ajal waenlaste eest warjule wõisiwad minna. Mõned wõtsiwad risti wett wasta teised lubasiwad siis endid ristida lasta, kui kants walmis saab. Meinhard kutsus nüüd Gootlandist müürseppasid ja kiwiraiujaid Ükskülasse ning esimene kiwiehitus — Üksküla loss — ehitati walmis. Kui kants walmis oli, langesiwad ristitud Liiwlased pagana usu sisse tagasi ja need ei pidanud sõna, kes endid oliwad lubanud ristida lasta. Semgallid, kes niisugust müüri ehitamise kunsti ei tunnud, tahtsiwad tugewate köitega kantsi jõkke kiskuda, aga saiwad kahjuga oma teed minema aetud. — Holmi Liiwlased lasksiwad ka enestele kantsi ehitada ning kuus meest: Wiliendi, Uldenago, Waade, Waldeko, Jerweder ja Wiitso heitsiwad selle eest ristiusku. Aga nad oliwad tühja lootnud. Meinhard ei lasknud Liiwlasi lossikirikussegi, kui loss walmis sai, waid ehitas nende jaoks ühe Düüna jõe saare peale uue kiriku, mis 1188 walmis sai ja püha Martinile pühitseti. Liiwlaste lossikirikusse käimist pidas ta kardetawaks, sest sel wiisil
