Liiwlaste poole ning laskis abti wahi alla panna. Sellel läks ometigi korda ühe kerjaja läbi Riiga kirja saata. See tuli wälja ja kuningas pidi teist wiisi oma asju ajama. Ta saatis saadikud Riiga, kes Liiwlaste ja Sakslaste wahel kohut pidiwad mõistma. Nendega ühes wõis ka abt oma meestega koju minna. Ühtlasi saatis kuningas aga weel teised saadikud Liiwlaste ja Lätlaste sekka laiali, et neid piiskopi wastu sõtta kutsuda. Liiwlased tuliwad rõõmuga, kuid Lätlased jäiwad koju. Kuninga saadikud nõudsiwad, et piiskop nendega linnast wälja Wooga jõele nõuu pidama tuleks. Piiskop ei läinud, waid ütles, kui neil temaga asja, siis wõiwad nad linna tulla. Nõupidamise paika kogus hulk Liiwlasi kokku. Üksküla kantsist saadedi kaks ristitud Liiwlast Kirian ja Laian oma suguwendi waigistama ja rahule jääda manitsema. Mõlemad mehed tapeti hirmsal wiisil ära. Siis tormasiwad Liiwlased Holme kantsi peale ja wõitsiwad ta ära. Preester Johannes, kes Wirumaal sündinud, lapse põlwes wangina Saksamaale wiidud, kust piiskop Meinhardt ta lunastas ja kloostrisse ristiusku õppima pani, leidis hirmust otsa. Ta oli palju Liiwlasi ristiusku pöörnud.
Mõneks päewaks jäiwad Liiwlased Holme kantsi, riisusiwad Sakslasi ja tegiwad neile iga wiisi kurja. Siis läks aga paljudel himu ära ja nad läksiwad koju. Üks Sakstele truu Liiwlane Lembewalde andis seda piiskopile teada. Kohe saatis see oma mehed Holme kantsi paganate käest ära wõitma. Lahing oli palaw, wõit jäi Kristlastele. Mitmed peastsiwad endid ujumisega. Mässajate Liiwlaste wanema Ako pea wiidi
