Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


siis elawalt neile kätte anda, kui linn ennast heaga alla heidab ja ristiusku wastu wõttab. Selle tingimisega ei olnud Sakalased rahul, waid ähwardasiwad Sakslastele hirmsaste kätte maksa, kui nad oma kätt wangidesse julgeksiwad pista. Aga wangid tapeti nende silma all ära ja heideti walli kraawi! Linnalastega lubati sedasama teha. Need hakkawad nüüd noolidega waenlaste peale laskma, ja surmawad nendest paljugi. Hakkatakse warjutornisid ehitama. Liiwlased ja Lätlased weawad wallikraawi puid täis, ajawad warjutorni sealt üle ja lähewad tornist kindluse walli peale. Palju Eestlasi saiwad haawatud ja langesiwad. Sõdimine kestis wiis päewa. Eestlased wedasiwad kärudega tuld walli peale ja puistasiwad sealt alla puuhunniku peale, et seda põlema panna, aga Liiwlased ja Lätlased kustutasiwad seda lume ja jääga jälle ära. Orduwend Arnold sai kiwiga surnuks löödud. Sakslased seadiwad kiwiwiskamise massina ülesse, millega nad ööd ja päewad linna müüride pihta ja linna sisse kiwa pilluwad, mis majad maha lõhuwad ja inimestele ja elajatele surma toowad. Niisugust kiwiloopimise masinat ei olnud Eestlased enne weel näinud ega oma majasid niisuguse hoopide wastu kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega on puuhunnikud nii kõrgeks teinud, et sealt kergeste walli peale wõis ronida. Eilard von Dolen läheb Sakslastega puuhunnikku otsast walli peale, murrab oma meestega puu aia eest maha, aga leiab plankaia tagast weel teise walli, kust enam üle ei pease. Linna rahwas ajawad nad kiwa ja puid ülewelt kaela pidudes põgenema. Maha tulles panewad nad plangist aia esimese walli peal põlema, ning Eestlased loobiwad