Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ära kustutada ega kantsi waenlaste eest kaitsta, waid tegiwad Kristlastega rahu ning andsiwad linna käest ära. Küll oliwad mõned Sakala maa wanemad Wenemaale Nowgorodi ja Pihkwa kuningaid saadetud appi kutsuma, aga loodetud abi ei jõudnud ikka weel sinna. Esimehed ja wõerad, kes Eestlastele appi tulnud, poodi teiste hirmuks üles.

Wiimaks jõudis Nowgorodi kuningas Jaroslaw Pihkwa ja Susdali würstiga ning 20,000 sõjamehega Eesti rajadesse. Aga see oli hilja. Wiljandi linn ja üks kants Paala jõe ääres oliwad juba ära wõidetud ning wõitjate wäed rööwitud waraga ammugi maalt ära läinud. Jaroslaw jättis muist oma suurest wäest Tartusse ning Otepeasse ja tuli ise edasi wiljandi poole. Kui ta Sakalased aga juba Sakslaste alla heidetud leidis olema ning oma mehi puude otsas rippumas nägi, siis läks ta Sakalaste peale nii wihaseks, et ta kõik, kes linnas oliwad ehk muidu tema ette puutusiwad, ära laskis tappa. Saarlaste palwe peale läks ta siit enne Tallinnat ära wõitma, et siis Daanlasi enam selja tagast karta ei oleks. 4 nädalat seisis ta Tallinna all ja katsus seda tormi jooksmisega kätte saada, aga Daanlased lõiwad ta tagasi. Kui Wenelased ära nägiwad, et siin midagi enam teha ei olnud, riisusiwad nad Eestimaalt, mis kätte saiwad ning läksiwad suure saagiga koju tagasi. Waesed Eestlased oliwad jälle üksi, sest nende abimehed oliwad neid maha jätnud ja ka oma wara ahnust nende waesusest täitnud. Warsti peale selle saatis Nowgorodi kuningas würsti Wiatschko kahe saja mehega Tartusse, kuhu ta enne juba oma mehed jätnud.