Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/206

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


mist wastu. Nõnda pidi siis sõda otsust tegema. Kõige esiti katsusiwad nad tormijooksmisega kantsi saada, aga see ei läinud korda. Wallimüür oli libeda jäega kaetud, nii et ülessaamine hoopis wõimata oli. Siis ehitawad waenlased enestele kõrge torni ja ühe madala warjukatuse, mille all nad wallialust õõnsaks hakkawad kaewama. Kui suur auk sisse oli tehtud, seadsiwad nad torni sinna asemele, nii et ta õige walli ligidale tuli ning wiskasiwad nüüd tornist oma odad, piigid ja nooled kantsi, kust neile otse kui wihmaga wastati. Ristisõitjad hüiawad Jumalat appi, Saarlased kantsist Taarad. Kuuendamal päewal tungisiwad kristlased tornist walli peale, kust Saarlased nad ikka jälle tagasi kihutasiwad. Ikka rohkem Sakslasi ronib redelid ja nöörisid mööda üles walli peale. Taplus läheb ikka tulisemaks. Mehi langeb mõlemilt poolt. Sakslaste wägi kaswab iga silmapilguga, Eestlaste malewa kahaneb ikka enam ja enam. Wõitjate sõjajõud on ammu juba oma kaalusseisu kaotanud ning juba kuulutab Sakslaste rõõmu hõiskamine wõitu. Liiwlased ja Lätlased wäljas pool kantsi lööwad iga mehe maha, kes põgenemisega oma elu katsub peasta. Sakslased ei anna ühelegi hingele kantsis armu, waid tapawad nad kõik kui ristiusu waenlased ära. Ja kui mõned weel elusse jäiwad need sidusiwad nad kinni. Oma were sees aurawate ohwrite juures laulsiwad nad Jumalale kiituse laulusid, riisusiwad waranduse ja kallid asjad ära, ajasiwad elajad ja hobused wälja, paniwad linna põlema ning läksiwad siis oma teed. 2500 Saarlast oliwad sel päewal elu kaotanud.

Siit läksiwad nad otse keset Saaremale kõige tuge-