Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/212

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


maha matnud ega kahetse werd, mis ta walanud. Temal ei ole kaastundmust õnnetumate ega rõõmu õnneliste jaoks, aga ta tasub ja maksab, mis keegi enesele ära teenib. Kes ennast elujõuliseks jõuab teha, seda laseb ta elada, kelle jõud elamiseks nõrk on, see peab maailma näitelawalt kaduma. Terwe inimese sugu on alati ühes lõpmata edasiwoolus. Kõik püüawad paremale, kaunimale, kõrgemale järjele ning sellest tõuseb heitlemine elu pärast. See on igawene loomuseadus, mida keegi wägi ei kaota, nii kaua kui ilm seisab. Ärgem igatsegem mitte wanu aegasi tagasi, waid õppigem nendest, mis meil olewikus tarwis läheb ja mis tulewik toob. Tundmused peawad siin kõrwale jääma, need ei wii meid haljale oksale — meie tööd ja toimetust peab selginud mõistus juhtima. Meie wõime oma edasielamise peale ainult kui suure ja wägewa Weneriigi liikmed mõtelda. Riigi juhatajad kes terwe rahwaste ühiskonna kasu nõuawad, wõiwad ainult niipalju üksikute inimeste kasuks teha, kui palju see üleüldise, riigi kasuga ühte sünnib. Nende seisukoht on kõrgemal, kui üksikute inimeste soowide täitmine. Üksikud inimesed peawad oma erasoowid üleüldise hea tarwis ohwerdama, mille eest nad üleüldisest heast osa wõiwad wõtta. See jääb ikka nõnda ja muud paremat korda ei ole ilmas olemas.

Kas meie peame weel küsima, miks, see nii tuli, et Sakslased meie Esiwanemad ära wõitsiwad ja nad orjuse sisse surusiwad? Paganate usk, nende puudulik riigiseadus, sõjapidamise ja kaitsmise wiis oli oma iga ära elanud, oli wanaks jäänud ja ei wõinud enam ajanõudmistele wastu seista. Kui nende wõitjad ka mitte