sest et neid sarnasel kujul walmis ei olnud. Selle ajajärgu paremaks arusaamiseks wõtame tema seadustest maa pärisrahwa kohta paar näitust siia üles.
Kes oma herra kümnest warastab (s. o. õigeste kätte ei anna), see maksab 20 marki ehk kaotab oma pea.
Kes oma herra põllupeendra üleskünnab, kaotab oma pea.
Kes teise ära tapab, sureb ratta peal. Usu ärasalgaja ehk nõid põletakse elawalt ära.
Kes oma herra käsu täitmises hooletu on, saab weriseks pekstud ehk kaotab kaela.
Weiksemate süüde eest makseti rahatrahwi, mis mõisaherrale sai, kelle maa peal asi sündis. Need seadused saiwad 1228. aastal makswaks.
Wistist sellest ajast saadik on Lätlastele üks wana wande eeskiri jäänud, mis weel tänapäewani alal on. Selle järele ütleb wanduja: „Kui ma mitte puhast tõtt ei peaks kõnelema, siis antku Jumal, et ma nii mustaks lähen kui süsi, nii kuiwaks kui tolm, nii kõwaks kui kiwi ja kepp; ja ära neetud olgu mu naine ja mu lapsed ja minu weised ja mu wiljawäljad, siin ajalikult ja seal igaweste. Aamen.“
Need reakesed räägiwad ise juba, missugune selle aja waim oli ning mis mõttes Albert oma ärawõitmise tööd toimetas. Ta oli 30 aastat Liiwimaal walitsenud ning suri aastal 1229 Riias ära. Tema surnukeha maeti suure auu ja iluga Maarja kirikusse maha ning ta asemikuks walisiwad Riia Doomi herrad Tartu ja Saaremaa piiskopiga Nikolause Magdeburist.
