18. Kauplemine.
Kauplemine sündis suuremalt jaolt wahetamise läbi, aga ka raha tarwitati selle juures. Oma tehtud metallist raha tänise moe järele wanadel Eestlastel wistist ei olnud, aga et nad oma nahkrahade kõrwal ka metalliga kaupasid ostsiwad ja maksusid maksiwad, näeme sellest, et Toreida Liiwlaste kohtumõistja rüütel Gottfried aastal 1206 rahwa käest ülekohtuse wiisil raha maksu nõudis. Kui see awalikuks tuli, lõhuti ta laegas lahti ning sealt seest leiti weel 19 marka hõbedat 15), see arwamata, mis ta juba ära raisanud. Hõbeda wäärtust määrati ka kaalu järele. Pool naela hõbedat nimetati üheks margaks 16). Ühe marga wäärilised oliwad enamiste kõik naisterahwa sõled ehk rinnaehted 17). Ka weiksemaid rinnaehteid oli, näituseks „oosering“, mille wäärtust poole marga ette arwati 18). Üks mark hõbedat ehk poole naelaline kaelaraha on meie praeguse raha järele umbes 10½ rbl. wäärt, Schefferus tõendab, et Eestlastel kui ka Lätlastel oma raha olnud 19), sest weel põhjapoolsetel rahwastel, nagu Soomlastel ja Laplastel, olnud kuld ja hõberaha. Rootslased on Biarma 20) jumala kuju leidnud, kes oma põlwede peal suure kuldkarika 21) täis kulda hoidnud, ning selle ärawiinud. Mõni aeg pärast seda leidsiwad Norweglased püha Olai ajal sellesama jumala wara üles, kus nüüd hõbekausi sees hõbe raha seisis. Wististe tõiwad paganad oma jumalatele ka kulda ja hõbedat ohwriks. Hõbekausi hõberahaga peab Schifferus Laplaste omaks, sest et neil kulda ohwerdada ei olnud 22). Seda arwamist, et Eestlastel wist ka
