rahwad nagu Fönitsialased 33), Greeklased 34), Roomlased 35), Läänemere rannale awatelenud, oli merewaik 36). Nagu ülemal tähendatud 36) tunti Wönitsia ja Greeka maal merewaiku juba 11. aastasajal enne Kristust. Greeka wanaaja laulik Homer, kes 9. aastasajal enne Kr. elas, kirjutab juba ühest kawalast Wönitsia mehest, kes oma rinda kulla ja merewaiguga ehitanud 37). Sellest peame arwama, et nad wahest ka niisama wanal ajal juba merewaigu rannal, s. o. Läänemeres on käinud, wähemalt üksikud julged reisijad. Et Roomlaste keisrite Agustuse, Tiberiuse ja nende järeltulejate ajal Saaremaaga tegemist on olnud, selleks on nad oma rahad tunnistajateks maha jätnud 38). Saaremaa rannas on praegugi weel ühe saare nimi Roomasaar 39), mis oma nime wistist Roomlastest saanud. Plinius 40) kirjutab, et keisri Nero ajal (54—68 p. Kr.) üks Rooma rüütel ise meie mere rannal käinud ja siit 13 naela merewaiku ühes wiinud 41) ning et üks Germania kuningas keiser Nerole 1300 naela 42) merewaiku kingituseks saatnud, millest keiser omale kalli jooginõuu lasknud teha. Solin 43) kirjeldab seda kallist kingitust nõnda: „Merewaigul on esiti koor ümber ja siis, kui teda imetaja emise piima sees keedetakse, läheb ta nii hiilgawaks, nagu praegu näeme. Ta on hea rohi palju haiguste wastu.“ — Malissa (Marselje) linn saatis 360 aastat enne Kr. omalt poolt ühe julge kaupmehe 44) põhja meredesse merewaigu maad otsima. Tema leidis otsitawat kaupa kõige rohkem Kuuramaa 45) rannas. Tacitus kirjutab Eestlastest: „Ka merepõhjad otsiwad nad läbi ning on ainsad kõigi teiste seas, kes oma kallastelt ja mere-
