Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/66

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



21. Alamad waimud.

a. Kõige tähtsam neist oli weewaim, mere- ehk weteem47). Temale ohwerdati ka weel ristiusu ajal. Igal aastal sõideti mässawa mere kohale ning heideti wiina ja õlut laenetesse. Enne wõtnud ta iga aasta ise ühe nooremehe enesele ohwriks, aga sest saadik leppinud ta inimestega ära ja jätnud seda tegemata kui noored mehed ise priitahtlikult talle ohwrid wiinud 48). Kalamehed hüüdwad nüüdki weel (Muhumaal), kui saak hea on: „Olgu Jumal tänatud, täna on jälle mereema maha tulnud“ 49). Weewaim on wäga õiglane ja aitab inimesi, aga häda neile, kes petta katsuwad ja ahnuse pärast temalt abi tulewad otsima. Kui ükskord 50) üks waene puuraiuja oma kirwe kogemata jõkke pillas ja ise kahju pärast kaldale nutma jäi, tõi helde jõewaim kuld- ja hõbe kirwed weest wälja ning pakkus neid mehele. Õiglane mees ei tahtnud aga muud kui oma kirwest. Sellepärast kinkis waim talle kõik kolm. Seda kuuldes läks üks rikas ja ahne mees jõe äärde, wiskas oma kirwe meelega jõkke ning hakkas nüüd ka waese mehe moodi kaebama. Kui jõest kuldkirwest näidati, hüüdis mees kohe, see on minu. Wihaga wiskas jõewaim kuldkirwe jõkke tagasi ning ei toonud ka tema oma kirwest enam wälja.

b. Maja ümber elasiwad head waimud majawarjajad ehk hoidjad 51), hoonehoidjad ehk õnnetoojad 52). Neilt loodeti kodust õnne ja auustati sellepärast, kui ülemaid heategijaid. Neile ohwerdati pidude peal pidujoogist: