Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/84

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


pühal. Sellest pidukombest on wististe „Maarja puna joomine“ meie päewani järele jäänud.

d. Kolmas püha oli suwine rõõmu ja lõbu püha, mis Wanaisale suwise pööripäewa ajal peeti, mil Koit ja Hämarik igaweses nooruses armastuse õnne maitsewad, nii et öö nende palgete rõõmu särast walgust saab. Sel pidul ühendas õnn wana ja noort neiut ja peiut, meest ja naist. Kaugelt sõbrad nägiwad üksteist siin aastate järele. Wanad südamed läksiwad kadunud päiwi meele tuletades nooreks ja nooruse sojendaw päikese kiir elustas neid. Lühike, lendaw õie aeg tuletas aga ka nooruse kiiret kadumist meelde ning liginewa wanaduse toeks tehti abielulepinguid noorte inimeste wahel. Mõdukannud käisiwad ringi, lillepärjad katsiwad kogumise paika, tuleleegid loitsiwad kinkudelt, laulud igatsusest ja armastusest ehk sõjaõnnest ja wõidu rõõmust kõlasiwad pidulise rõõmuga läbi waikse öö.

e. Neljas suur püha peeti sügisel öö ja päewa ühe pikkusel sõja jumala Turrise auuks. Kõige pealt ohwerdati öösi tulewalgusel üks oinas iseäralise kombega sõjajumala auuks, siis kõneldi ehk lauleti kangelaste ja wanemate wapratest tegudest noorematele waimustawaid lugusid, et noored sõjamehed neist omale eesmärki wõtaksiwad. See püha oli nagu kaunis isamaalik kool, millest osa wõtta igamees enese kohuseks pidas. Ta kestis ühe ainsa öö.