nähtavasti abinõu otsima, kuidas oma külalisest lahti saada. Peeter Ivanovitsch märkas seda, kustutas paberossi ära, tõusis üles, surus kätt ja läks ettetuppa.
Söögitoast, kus kell oli, mille Ivan Iljitsch vanakraami poest oli ostnud ja mis talle niipalju rõõmu valmistanud, leidis Peeter Ivanovitsch vaimuliku ja mõne tuttava, kes hingepalvele olivad tulnud, ja nägi enesele tuttavat ilusat neidu, Ivan Iljitschi tütart. Ta kandis üleni musta riideid. Tema peenike piht paistis nüüd veel peenemana. Tal oli tume, peaegu vihane nägu. Peeter Ivanovitschi tervitas ta nõnda, nagu oleks see milleski süüdi. Tütre seljataga seisis niisamasuguse haavatud näoga tuttav rikas noormees, kohtuuurija, tema peigmees, nagu Peeter Ivanovitsch oli kuulnud. Peeter Ivanovitsch tervitas neid kurval näol ja tahtis surnukambri minna, kui trepi alt kadunu poja, gümnasiumiõpilase, kuju nähtavale tuli, mis hirmus Ivan Iljitschi moodi oli. See oli väike Ivan Iljitsch, nagu Peeter Ivanovitsch teda veel õiguseteadusekooli päevilt mäletas. Silmad olivad tal nutetud ja niisugused, nagu neid kasimatadel 13—14 aastastel poistel näha võib. Kui poiss Peeter Ivanovitschi nägi, hakkas ta tõsiselt ja häbelikult kulmu kortsutama. Peeter Ivanovitsch nikutas talle pääd ja läks surnukambri. Algas hingepalve — küünlad, ohked, suitsetused, pisarad, nuuksumised. Peeter Ivanovitsch seisis tumedal näol ja vahtis oma jalgade ette. Ta ei vaadanud kordagi surnu pääle ja ei andunud nõrgestavate mõjude alla ning väljaminemisel oli ta üks esimestest. Eestoas polnud kedagi. Gerassim, puhvetipidaja, kargas surnukambrist välja, segas oma tugevate kätega kõik kasukad läbi, et
