omandas Ivan Iljitsch ruttu teguviisi, mille abil ta kõik asjaolud kõrvaldas, mis teenistusesse ei puutunud; ta oskas ka kõige keerulisemale asjale sarnase vormi anda, et asi ainult välimiselt paberi päält vastu paistis, kuna tema oma isiklik vaade täiesti eraldatuks jäi ja mis pääasi — nõutav vormiline külg silmas peeti. Terve asi oli uus. Ja Ivan Iljitsch oli üks esimestest meestest, kes 1864. aasta seaduste tegeliku tarvitamise teostas.
Uude linna kohtu-uurija ametisse asudes soetas Ivan Iljitsch enesele uued tutvused ja ühendused, seadis enese uuele jalale ja omandas pisut uue tooni. Kubermangu võimudest asetas ta enese teatud aupaklikusse kaugusesse ja valis oma ringkonnaks paremad kohtuvõimud ja mõisnikud, kes linnas elasivad; ta omandas kerge rahulolematuse, parajusmeelse liberalse tooni valitsuse kohta. Uues ametis ei ajanud Ivan Iljitsch enam lõuga paljaks, vaid laskis habeme vabalt kasvada, kus ta tahtis; aga oma ülikonna elegantset välimust ei muutnud ta mitte.
Uues linnas läks Ivan Iljitschi elu väga hästi: kuberneri vastu seisev seltskond oli sõbralik ja hää; palka oli rohkem, ja õige palju lõbu pakkus Ivan Iljitschile sel ajal kaardimäng, mida ta rõõmsasti oskas teha, sest ta kavatses ruttu ja peenelt, nii et ta peaaegu alati võitis.
Kaheaastase teenistuse järele sai Ivan Iljitsch oma pärastise abikaasaga tuttavaks. Praskovja Feodorovna Michel oli kõige meeldivam, targem ja hiilgavam neiu selles ringkonnas, kus Ivan Iljitsch liikus. Puhkamiseks nendest raskustest, mida ametikohustused tõivad, ja lõbustuseks oli Ivan Iljitschile