IV.
Kõik olivad terved. Ei võinud ometi seda haiguseks nimetada, et Ivan Iljitsch mõnikord rääkis, temal olevat suus iseäralik maik ja pahemal pool kõhus midagi imelikku.
Kuid juhtus nõnda, et see imelik suurenema hakkas ja kuigi ta veel valu ei teinud, siiski sünnitas ta teatud raskuse tundmuse küljes ja tegi meeleolu halvaks. See alatasa suurenev meeleolu halbtus kippus hariliku kerge ja viisaka elu mõnusust Golovinide perekonnas rikkuma. Mees ja naine hakkasivad ikka sagedamini riidlema, nõnda et peagi kergus ja mõnusus ära kadusivad ja ainult suure vaevaga viisakus alal hoiti. Kokkupõrkamised läksivad sagedamaks. Jällegi jäivad ainult saarekesed, kus mees ja naine ühineda võisivad ilma riiuplahvatuseta. Ja nüüd ei rääkinud Praskovja Feodorovna põhjendamata, tema mehel olevat raske iseloom. Ning et tal viisiks oli kõike suurendada, siis tõendas ta, et mehel ikka sarnane hirmus iseloom on olnud, et ainult tema häädus selleks ulatab, kakskümmend aastat niisugust elu välja kannatada. Tõsi, nüüd sai riid ikka mehe poolt alguse. Norimised algasivad otse lõuna eel ja sagedasti just sel silmapilgul, kus ta suppi sööma hakkas. Kord pani ta tähele, et mõni riist ära on rikutud, kord oli toit halb, kord toetas poeg küünarnuki lauale, kord andis tütre juustekorraldus põhjust. Ja kõiges süüdistas ta Praskovja Feodorovnat. Praskovja Feodorovna püüdis esiteks vastu rääkida, kuid mees sattus paar korda sarnasesse hullustusesse, et naine aru sai, see on haiglane seisukord, mida toiduvõtmine sünnitab, ja selle-
