Doktor rääkis: see ja see näitab, et teil sees see ja see on; kui aga see uurimistes kinnitust ei leia, siis peab arvama, et teil see ja see on. Kui aga oletada, et see on, siis ... jne. Ivan Iljitschile oli ainult üks küsimus tähtis: kas ta seisukord hädaohtlik on või mitte? Kuid arst ei pannud seda kohatut küsimist tähelegi. Arsti vaatepunktilt oli see asjata küsimus ja sellepärast polnud teda tarvis arutada; oli ainult võimaluste kaalumine — kas rändav neer või kroonikalik põletik ja haigus umbsoolikas. Küsimus ei seisnud mitte Ivan Iljitschi elus, vaid oli vaidlus rändava neeru ja umbsoolika vahel. Ja Ivan Iljitschi silma ees otsustas arst selle vaidluse umbsoolika kasuks, kuid lisas juurde, et kuse uurimine võib uued tõeasjad ilmsiks tuua ning siis tuleb terve asi uuesti läbi vaadata. See oli kõik seesama, mida Ivan Iljitsch ise tuhat korda kaebealustega nii hiilgavalt oli teinud. Niisama hiilgavalt andis oma lõpuotsuse ka arst ja võidurõõmsalt, isegi rõõmsalt vaatas ta üle prillide kaebealuse pääle. Arsti lõpuotsusest sai Ivan Iljitsch nii palju aru, et asi halb on, kuna aga see arstile ja kõigile teistele ükskõik on, kuid temal on halb. Ja see lõpuotsus tabas Ivan Iljitschi valusalt, tekitas temas halatsusetundmuse iseenese ja suure pahameele arsti vastu, kes niisuguses tähtsas küsimuses sedavõrd osavõtmata on.
Aga ta ei öelnud midagi, tõusis ainult üles, pani raha lauale ja ütles ohates: „Meie, haiged, paneme teile vististi sagedasti kohatuid küsimisi ette. Üleüldse, on see hädaohtlik haigus või mitte? ..“
Arst vaatas karedal pilgul ühe silmaga üle prillide tema pääle, nagu tahaks ta öelda: kaebealune, kui te teile ettepandud küsimiste piiridesse ei jää,
